reede, 9. märts 2018

Teekond Balil

 09/03 1 päev Balil

Eile, naistepäeval alustasin taaskord lennuteekonda Bali saarele. Just nimelt, jälle Balil. Ja seda nüüdseks juba neljas kord ja 3-ks nädalaks. Tallinn-Helsingi-Doha-Bali. Enamasti Aasiasse lennates olen igakord läbi Amsterdami tulnud. Seega oli ka mu elu pikim lend-20 min Tallinnast Helsingisse :D Lennud möödusid õnneks küllaltki ruttu. Helsingi Doha lennu peal sattusime huvitaval kombel neli eestlast ühte neljasesse pingiritta istuma. Paar kes, läks aastaks Uus-Meremaale. Varasemalt on elanud aaata Kanadas ja said seal ka tuttavaks omavahel. Noormees  ise on olnud ka Austraalias. Eestis olid nad vahepeal 1,5 aastat enne kui tundsid on aeg ja tahtmine uuesti minna. Ja noormees, kes hiljaaegu oli lõpetanud ülikooli, saanud erialasele tööle hea palgaga kuid sellegipoolest tundis, et midagi on puudu. Temaga vesteldes selgus, et on äramineku soovi juba pikemalt mõlgutanud ja nüüd tegi selle teoks. Väga ägedad ja toredad neli noort eestlast. Lahe kogemus, omavahel muljetada ja just seik, et kõik neljakesi niimoodi kõrvuti sattusime. Hiljem jäin veel mõtlema selle kohtumise peale, nende noorte julguse ja soovide peale. Olen ju ka ise tegelikult aastaid tahtnud ja tundnud, et tahan mingi aja Eestist ära olla, olla teel, saada kogemusi, seigelda, reisida, olla vaba kohustusest, tööst, kõigest. Olen alati heas mõttes kadestanud neid, kes selle sammu teoks teinud. Tulnud välja mugavustsoonist ja olnud julge astumaks samme soovitud suunas. Samas miski on nagu koguaeg tagasi hoidnud, küll olen tahtnud kellegagi koos minna, et oleks tuge ja toetust, küll on saanud mõttes takistuseks stabiilne töö ja palk juba 10, pere ja kindlasti harjumust muuta. Ja nüüd peale neid vestlusi ja kuuldud lugusid ma tundsin järsku, et kas selle kõige jaoks pole enam ehk liiga hilja. Mul on viimane aasta võimalus taodelda Austraalia working holiday viisa. Ja ka see pani mind mõtlema, et nüüd tunnen, et see kõik pidanuks tulema varem, minema varem, et praegu 30selt ei tundu see enam seiklus mis olnuks ehk paar aastat tagasi. Number ei tundugi ju midagi suurt kui seesmiselt tunnen, et osa minust otsib turvatunnet ja stabiilsust ja üha rohkem mõtlen ka endalegi üllatuseks emaks saamise peale. Ja nii ma siis seal Doha lennujaamas endamisi arutasin kas polnud selline ettevõtmine mulle, polnud ette nähtud või oli see märk sellest, et tuleb julgemalt tegutseda ja astuda konkreetseid samme. Hetkel ma sellele vastust veel enda sees välja mõelnud pole...Enne maandumist Balil sattusin kuulma kolme naisterahva juttu, kuidas kaks nendest tulid plaaniga 6 kuuks Balile jääda. Üks naisterahvas oli Lõuna-Aafrikast ja teine Venemaalt. Mõlemal oli kaugtöö võimalus ja läpakad kaasas. Taaskord küsisin endalt kas need on märgid ja mida need tahavad mulle öelda sellisel juhul?
Nüüd õhtul basseini ääres istudes, vaadates tähistäevast ja nautides sooja õhtut mõtlesin kui ma oleks siin pikemalt või elaksin ajutiselt siin siis millised näeksid välja mu päevad, kuidas ma need veedaksin, mida teeksin? Esimesed mõtted olid mediteerimine hommikuti, ujumine, jooga, tervislik toit. Üldse olen ma viimasel ajal tundnud survet või üleküllust kõiksugusest välismürast. Mis on see tegelik ja tõeline minu sisemuses. Mida tahan mina? Mis on minu sügavamad soovid? Mida mina vajad? Milline on mulle mõeldud tee? Tunnen, et mind väsitab kõik see väljast tulev, see ei lase mul kuulda seda päris tõde enda seest üles tulemas. Ja seda ma loodan siin Balil selle kolme nädala lõpuks ka teada saada. Milline on see päris minu tee ja kuidas ja mil viisil ma oma elu edasi elada soovin. Mis saab olema see mis, süda ja intuitsioon mulle ütlevad. Mis on need asjad mida ma tõeliselt naudin, mida elu jooksul teha tahan, kus reisida, kuhu jõuda, mis teeb just mind õnnelikuks, mida mina siia maailma andma tulin. Täna Sanuri peatänaval jalutades nautisin ma igatahes kolme asja, jazz muusika, sushi ja Bintang 🎷🎵🍤🍣🍺
















laupäev, 30. detsember 2017

Mida soovin aastalt 2018

Make a wish 











Aasta 2018 saab olema imeline aasta! Kuidas teisiti see saakski olla. Täis rõõmu, õnnestumisi, õppetunde, armastust, lahkust,teadlikkust,naeru,reisimist ja oma unistuste järgimist. Õnnelik olla on otsus ja mina olen otsustanud! Olen otsustanud luua omale õnneliku elu ja elu mida olen soovinud näha end elamas. Oma unistuste elu. Olen valmis liikuma sihikindlalt, eesmärgipäraselt ja tegutsedes soovitu suunas. Näha iga päeva kui imelist, nautida hetki ja olla hetkes, veeta aega oma lähedaste ja kallitega ja palju reisida. Uueks aastaks on kirja saanud  eesmärgid, nimekiri raamatutest mida soovin aasta jooksul lugeda, reisisihtkohad mida soovin avastada jaisiklikus plaanis  kuidas olla iseendaga rahus ning harmoonias ja hoida oma eluvaldkonnad tasakaalus. Kuidas olla see iseenda parim väljaanne ja saavutada see mis on elus just sulle mõeldud :)

Vaatan tagasi aastale 2017 tänutundega, oli väga murranguline aasta mu elus ja võib öelda, et mitmeski mõttes elumuutev :) Olen tohutult tänulik kõigele, mida selle aasta numbri sees kogesin, inimestele kellega kohtusin ja kes on koguaeg olemas olnud. Kui ka mingi hetk aasta lõpus tundus, et ma ei ole veel päris seal kus tõeliselt soovin olla siis tehes vahekokkuvõtteid ja pannes kirja mis aasta jooksul siiski tehtud sai ja kui palju tegelikult on muutunud oli järsku pilt hoopis teine. Iga astutud samm viib suurema eesmärgini ja olen aru saanud, et vahel ongi vaja aeg maha võtta, lasta kõigist nendest soovidest korraks lahti, mitte hoida neist kramplikult kinni ja vaadata korra mõttes tuldud teekonnale tagasi. Need soovid ja unistused ei kao mitte kuhugi, need on sinuga koguaeg kaasas kuid lastes lahti annad sa võimaluse ka millelegi uuele ja suuremale mis võib-olla hoopis rohkem sulle elus mõeldud on :) Ma olen tänulik oma intuitsioonile mis lihtsalt aasta alguses mulle pähe tagus, et osta piletid Balile. Tol hetkel ei tundunud see kuidagi loogiline mõte, et alles ma detsembris käisin puhkamas Lanzarotel ja kuidas ma nüüd järsku Balile lähen. Kuulasin oma tunnet, lennupiletid said ostetud, majutused broneeritud ja varsti oligi minek. See oli reis ilma milleta ma ei oleks täna nii teadlik oma soovidest, vajadustest ja sellest kes ma ise olen. See reis avas mu silmad, jumalikkusest iseendast, sain kinnitust nii paljudele asjadele ja olukordadele oma elus, kuidagi suur avardumine ja teadvustamine ja suure pildi nägemine toimus nii ühtäkki. Ja nüüd ma mõtlen kui võimas on intuitsioon ja südame hääle kuulamine ja see, et sa neid järgiksid kui nad tahavad sulle midagi öelda. Sellel reisil kohtusin ka oma praeguse mehega. Mäletan, et olin enne seda hiljaaegu kirja pannud, mida ma ühelt suhtelt soovin ja millist meest enda kõrvale. Ja mida enam ma teda tundma õppisin, tema vaateid, väärtusi, mõtteid elust ja nägemusi kuidas ta soovib oma elu elada - mõtlesin vaid üht : " kus sa kogu see aeg olnud oled" :) Ja ta on olemas. Inimene, kellega mõtlen sarnaselt, kes on välimuselt selline keda olen oma mõttepildis ette kujutanud, kõik need loomu-ja isikuomadused ja see tunne temaga, et ma olen justkui kodus :) Balil sai seemne ka ettevõtluse idee, leidsin omale koostööpartneri ja tekkisid mitmed uued mõtted kuidas selle väikese ideedega edasi minna. Tulles tagasi oli mu elus eesmärk, tulevik joonistus selgemalt kui kunagi varem. Otsisin koguaeg mis on need asjad elus, mis on minu! Ja selle aasta jooksul olen ma nendest päris palju üles leidnud. Minu peas on olnud mõte ammu coachinguga tegelemisest ja ma läbisin need kursused ja sain ka esmase sertifikaadi :) 
Lisaks tekkis mõte hakata pakkuma konsultatsioone organisatsioonikultuuri ja psühholoogia vallas. Kirjutasin valmis äriplaani, mis aitas esmalt mul enda jaoks kaardistada oma tegevused, suunad, missiooni ja visiooni ning mida loodav OÜ endast täpsemalt sidaldama ja pakkuma hakkab. Olen tegelenud palju enesearengu ja täiendusega, erinevad koolitused, webinarid, coachingu sessioonid ja teemakohaste artiklite ning raamatute lugemine. Olen väga palju saanud avardada oma silmaringi ja kohtuda ja teha koostööd väga inspireerivate ja toetavate inimestega. Tunnen, et olen ise muutunud selle aasta jooksul väga palju. Võib-olla pole õige öelda muutunud. Pigem leidnud selle mina, kes ma päriselt olengi ja nüüd julgen see "mina ise" ka olla. Võin öelda, et elan teadlikumalt ja armastavamalt kui seda kunagi varem ja elus on palju elamisväärset ja avastamist. Mäletan, et mingi hetk mõtlesin ja panin ka kirja, et soovin see aasta ja edaspidi teha aastas vähemalt viis reisi. Ja kui nüüd detsembris lõppevale aastale 2017 tagasi vaatan, siis justnimelt viis reisi tuligi :) Bali, Madeira, Horvaatia, Bali, Riia :) Ole oma soovidega ettevaatlik või siis väga teadlik sellest mida soovid, sest need võivad täide minna ;) Mis veel? Olen muutunud palju perekesksemaks ja koduväärtustavamaks. Kohati võib isegi öelda, et maalähedasemaks. Väärtustan rohkem oma perekonda ja lähedasi ja nendega koosveedetud aega. Hindan teatud traditsioonide võlu, just jõuluaeg on üks selline kus minu jaoks on perekesksed traditsioonid ja tavad nii väärtuslikud ja hinnalised. 



Ma olen tänulik selle teekonna eest sellel aastal, see aasta on olnud väga õpetlik ja edasiviiv. Olen astunud suure sammu õnnelikuma, teadliku ja unistuste elu poole :) Minna veel on aga kõige tähtsam on astuda need esimesed sammud ja hakata tegutsema. Tänan neid inimesi, kes on mulle selle aasta jooksul olnud õpetajateks, mentoriteks, coachideks, toeks, julgustuseks ja lihtsalt olemas ning kasvõi heades mõtetes minuga.

Tänan sind aasta 2017 ja võtan avasüli ja ootusärevuse ja täie teadlikkusega vastu aasta 2018 ja kõik selle imelise mis ees ootamas on :)



teisipäev, 26. detsember 2017

Jõulukuu

Mis on jõulud?




Olen aru saanud, et jõulude tegelik mõte, on koosveedetud aeg pere ja lähedastega.  Kõige olulisem, et pere on koos. See aasta olid meie jõulud uutmoodi. Niipalju kui mäletan oma lapsepõlve ja noorusaega, veetsime jõulud alati Võhmas vanaisa ja vanaema juures. Jõulud ilma vanaisata on möödund juba viimased paar aastat. Nüüd sellel aastal oli esimene aasta kus veetsime perega jõulud linnas mul ema juures. Mul on nii hea meel, et vanaema ka meiega jõululauas istuda sai. Ema oli ehtinud kuuse, paljud kuusekaunistused olid toodud Võhmast, mida igal aastal oleme traditsiooniliselt kuusele riputanud. Tekitas hea ja sooja tunde sündmesse, õdus küünlavalgus, pere koos, ühise jõululaua ääres, pakid kuuse all ja Cisse koos meiega:) Ma väärtustan väga perega koos veedetud aega. See on minu jaoks hinnaline vara ja südames ja hinges olen ma kodu- ja perekeskne ja väärtustan traditsioone, mis igas perekonnas on omamoodi aja jooksul tekkinud. Minu jaoks ongi jõulud see hetk, need inimesed, küünlasära, piparkoogid, glögi, jõulufilmid, jõululaulud, kuusk, kingipakid kuuse all, lumi ja see eriline tunne, mis siiski iga aasta kasvõi korraks põue poeb ja annab märku, et käes on aasta kõige erilisem aeg. Tänulikkus ja tänutunne, tagasivaatamine lõppevasse aastasse, meelerahu, jõulurahu, heatahtlikkus. Jõulud see on tunne südames, pere, traditsioonid, praekapsa, glögi ja piparkoogi ning verivorsti lõhn. Meil oli siiski jõululaual juba tavaks saanud kana, porgand ja kartul. 23-nda õhtul peale oma perega veedetud jõuluistumist sõitsime Soome Cisse perele külla. 24-ndal veetsime jõulud Cisse õe pere juures. Neil on väga armas ja hubane kodu, kaks toredat last, kass ja koer. Maja asus metsa sees ja suureks üllatuseks oli seal isegi üsna korralik lumevaip maas, mis tõi korraks naeratuse näole, et ikkagi on valged jõulud :)

Kaminas praksub tuli ja taustaks mängib Michel Buble Christmas deluxe special editon. Rahu, vaikus, aeg olemiseks - maagiline aeg aastast :)



esmaspäev, 8. mai 2017

Meenutusi Madeiralt

01.05 Iga reis õpetab sulle midagi

Olen lennukis teel Londonist tagasi koju. Reis Madeirale on lõpusirgel. Seekordne reis on suuresti erinenud lihtsalt tavapärasest puhkusereisist. Puhata ja nautida sai muidugi ka ☺ Reis oli kuidagi õpetlik ja mõtlevapanev mitmete erinevate teemade üle elus. Viibisime palju looduses, mägedes ja matkaradadel. Loodus on seal tõesti ilus, lopsakas ja mägede ning orgude vaated võimsad. Palju erinevaid lilli, taimi ja linde. Olin üsna üllatanud kuna sarnaseid vaateid olen oma reisidel Aasias kohanud. Siiski sain aru, et minu süda on ikkagi Aasias, tundsin puudust sellest eksootikast just sealses tähenduses, külalislahkusest ja korrapäratusest nii liikluses kui igapäevaelus. Sealne kliima on samuti kutsuvam sest isegi kui sajab on seal soe ja võimalus ookeani või basseini ujuma minna. Soojalembus lõi välja ☺ Kuigi olen õppinud viimasel ajal ka vihma nautima. Varasemalt ei tahtnud siis ninagi välja pista kui sadas. Nüüd juba naudin ka jalutuskäike kerge vihmaga. Peab paika ütlus : to enjoy the rainbow, first enjoy the rain. Ja siis oskad seda päikest ja sinist taevast isegi veel rohkem hinnata ja see tundub palju erilisem. Siinkohal jäi mulle reisist meelde ja tekitas erilise tunde hetk kus oli vihmane ja udune ning pilves ilm ja võtsime ette jalutuskäigu vaateplatvormile mägedesse kus lootsime siis ilusad vaateid näha. Omamoodi oli see üsna müstiline kuidas need pilved mägedetippe varjasid ja kerget uduvihma tuli. Ühel hetkel seal vaateplatvormil pilti klõpsides ja kividel ronides ütles reisikaaslane, et vaata vikerkaar. Sellel hetkel sai lugu over the rainbow minu jaoks uue tähenduse ☺ See oli üks ilusaid vikerkaari mida ma elus näinid olen ja seista ülevalpool pilvetupsu ja vikerkaart. Awsome ☺ Mõni hetk elus on ilusam kui teine.

Matkamine mägedes ja matkaradadel pani mind looma seoseid looduse ja elu tõdede vahel. Jalutades mööda radu, et jõuda matkaraja lõpppunkti vaatasin ma mitmeid kordi tuldud rajale tagasi ja tunnetasin uuesti seda teekonda, neid tõuse, laskumisi ja ronimist ning vaateid. Ja siin tõdesin, et see on nii lihtne meeldetuletus igapäevaeluks ka, tähtis ei ole ainult kohalejõudmine vaid ka oskus nautida teekonda. Võtta aega tagasivaatamiseks, teha väike paus, et vaadata kus olen nüüd ja suunata pilk kuhu edasi. Läbi elu rutates läheb pool võlust kaduma.

Teine selline inspiratsiooni hetk tabas mind Levada matkarajal kus teekond viis suure koseni. Kokku oli raja pikkus edasi tagasi 20km. See oli üks huvitavamaid radu reisi vältel. Väga palju rohelust, taaskord oli ilm vihane ja pilvine aga see isegi ei seganud ja tegi omamoodi isegi ägedamaks selle matkamise. Tuli läbida paar tunnelit mãgedes, pealambid otsa ees või telefoniga valgust näidates ning teekonnal vulisesid meie kõrval veega täidetud kanalid ehk levadad. Teisel pool oli mäeserv ãäristatud kaitsenööriga ja võimsad ning ahhetama panevad vaated. Mitu korda tõdesin kui võimas on ikka loodus ja kui tilluke inimene seal on. Samuti, et alati ei lähe su päevakava plaanipäraselt ja tuleb teha ümbermängimisi kuna ilma ja loodusjõudude vastu ei saa. See paneb loodust rohkem austama. Mingis mõttes oli reisi jooksul väga ehe näide, et sul võibolla kõik välja mõeldud mis päeval ja mida sa külastama lähed, kuid elu teeb alati omad korrektuurid ja sul ei ole kõige üle kontrolli ja ei peagi olema. Alati läheb tegelikult nii nagu minema peab. Kui me lõpuks koseni jõudsime oli see taaskord üks meeldejääv hetk sest vahepeal muutus teekond juba veidi väsitavaks ja tûkk aega oli rada samasugune. Nautides mônda aega koske ja seda vee jõudu ja ilu hakkasime uuesti sama rada pidi tagasi minema. Ühel hetkel kui vaatasin enda kõrval vulisevat levadat sain järjekordse tõdemuse osaliseks. Nüüd nägime ära kust see levada alguse saab. Ehk sellest samast suurest kosest. Ja nüüd vulises vesi allavoolu. Go with flow. Elus ka ära uju vastuvoolu vaid mine vooluga kaasa. See pani muigama ☺ Igasugu naljakaid ja huvitavaid seoseid ja tähelepanekuid tekkis. Linnulaul mägedes ja värske õhk peale vihma olid samuti niii nauditavad. Ja loodus oli peale vihma veel lopsakam ja rohelisem. Mäletan ühte hetke kui seisin seal mäe äärel, vaatasin neid mägeseid ja pilvi enda all siis järsku märkasin, et minust allpool üks pilvetups oli täpselt ingli kujuga, tiivad ja peakohal justkui rõngas. How mystical is that :P

Mis ma enda kohta tähele panin, et mulle ikka nii sobib see reisimine ja naudin seda tunnet kui saab jälle kohvri võtta, seekord siis ka seljakoti ja asuda seiklema. Naudin isegi lendamist ja lennujaamasid, see on minu jaoks põnev ja üks osa reisimisest. Mööda neid lennujaama koridore minnes tuli mõnus muie näole, et ma olen jälle teel ☺ Sõbranna pani tähele, et niikui ma Tallinna lennujaamast sisse astusin reisi algul oli mul moosivarga nägu peas :D Thats me :P Hetkel tulen hea tundega tagasi, patareid laetud, seigeldud, uued värsked mõtted peas ja ootuses, et Eestis on kevad vahepeal saabunud ☺ Süda on rahul sest teades, et ei jää kauaks paikseks kuna augusti alguses on uus reis ja seekord siis juba Horvaatiasse sõpradega ☺ Ägeeee!



Päikest 🌞






































































































pühapäev, 5. veebruar 2017

Kõnnime seda teed...

It`s perfectly okey to make a day of laziness because you`´re on vacation :)

Kogedes siinsest õnnist rahu ja vaikust ja olemist iseendaga on hakanud kuskilt minu sisemusest erinevad mõtted ja tähelepakenud üles kerkima. Minu oma sisemine tõde ja teadmine. Täna hommikusöögiajal tundsin taaskord mõttetulva, mis vajas kirjapanemist ja haakus eilse blogi postituse teemal seoses unistustega.
Lugesin hiljuti Robin Sharma raamatut " Pühamees, surfar ja tegevjuht". Antud autoril on ilmunud ka raamat " Munk, kes müüs maha oma Ferraari". Ja tema on raamatus öelnud,et  sul on vaja endas üles leida see, kes sa kunagi oled olnud. Jõuda tagasi selle teadmise juurde. Läksin ajas tagasi ja mõtlesin oma lapsepõlve peale ja nende meelistegevuste peale, mida siis teha armastasin. Enim on meelde jäänud kolm lemmik tegevust. Esimest nendest usun, et on enamus väikesi lapsi mänginud. Mängisin alatihti poepidajat. Eriti hästi on meelde jäänud kuidas suviti maal vanaema ja vanaisa juures olles just vanaema mu mängu kaasatud sai. Kuna olin üksik laps, õdesid ega vendasid mul pole, siis alati ei olnud teisi mängukaaslasi ja tuli iseendale tubaseid tegevusi leida vihmase ilmaga. Niikui vanaema köögis süüa tegema hakkas, läks poemängimine lahti, tassisin köögist niipalju kui võimalik toiduaineid ja muid kraami, mida andis vähegi müüa teise tuppa oma poelettidele, mida vanaema siis raha eest ostma pidi tulema :D Oligi esimene klient kohe omast käest võtta :) Poemüüjat minust siiski ei saanud :) Järgnevalt oli minu suureks lemmikuks õpetaja mängimine. Mulle meeldis tunde ette valmistada, teadmisi edasi anda, õpetada, juhendada, koolitada ja küsimustele vastata. Hindeid meeldis ka panna. Alatihti kui emale sõbranna külla saabus, olid nemad kaks mu õpilast. Istusid nagu kaks kukununnut ja läksid mu mänguga kaasa. Vahel oli vaja tunnis korda ka luua kuna kippusid tundi segama ja itsitama :D
Mu kolmandaks lemmik tegevuseks oli reisimine. Kuna olin suviti tihti maal vanaema juures ja kõigil vaheaegadel samuti oli minu jaoks nii omane tihti asjade pakkimine ja sellega kaasnev sõitmine ühest kohast teise, kas siis bussi või rongiga. Ja mulle meeldis see nii väga, et vahepealsel ajal kui päriselt sõitmist kuskile ei olnudki, pakkisin lihtsalt oma asjad kokku ja reisisin ühest toast teise :D
Ja täna hakkasin mõtlema... mängiva lapse silmad säravad.
Need kaks viimast lapsepõlve lemmik tegevust on mind tänases elus kõige rohkem kõnetanud ja leidnud koha mu elus. Tänane töö mida teen haakub suuresti koolitamise, juhendamise, tagasiside andmise ja hindamis protsessiga ning muudatuste läbiviimisega. Igal juhul  näen end ka edaspidi selle valdkonnaga tegelemas. Viimased aastad on lisaks sellele saanud reisimine minu elus asendamatuks. See on andnud mulle vabaduse, laiema silmaringi, avastada uusi kohti, kultuuri,maitseelamusi, olema avatud ja andnud võimaluse kohtuda erinevate inimestega. Samuti andnud julguse ja kindluse, et ma saan hakkama. Kui see pisik sind korra hammustanud on, siis vastuvaktsiini mina enam leidnud pole :) The world has so much offer to you! Kasutan vahepeal ingliskeelseid väljendeid kuna need annavad  mõtte minu jaoks paremini edasi ja igakord ei ole ma  leidnud emakeeles seda õiget lause sõnastust mis  kõlaks sama hästi. Minu suurimaks väljakutseks tulevikus saab olema need kaks omavahel ühendada. Teha tööd, mis võimaldab mul reisida. Senikaua on minu meelest igati õigustatud ütlus : " sa oled praegu oma elus täpselt seal, kus sa olema pead".  Naudi seda!

Oma mõtete kirjapanemine ja jagamine on päris vabastav tegevus ma olen avastanud :)
Tulles tagasi kirjutise juurde, millest sina väikesena unistasid ja mis nendest unistustest tänaseks saanud on ? Hea meelega loeks tagasisidet :)


Katkend raamatust : " Hakka tegelema asjadega, mis varasemalt sinu suure südame täitsid. Ühenduse taasleidmiseks oma südamega,on taas lõkkele puhuda kired, mis on sinus kustunud. Avasta uuesti asjad, mis sind liigutavad ja sulle pisarad silma toovad. Mida sellist tegin ma varem, mis pani mind end hästi tundma? või kui ma ei peaks töötama, kuidas ma siis oma aega veedaks? "

Süda räägib meiega elu vaiksetel hetkedel 💟









Mõtlesin, mis ma mõtlesin aga proovin siis ka kätt blogi kirjutamisel. Sain basseinis merekohina saatel inspiratsiooni. Kohe näha, et vaim puhkab :)
Võtsin ette üksinda reisi kaheks nädalaks Balile ja olen otsuse ja seiksluste üle ülimalt õnnelik. Esimene mõte siinkohal ära kunagi jäta midagi tegemata, mida sa oma südames soovinud oled.Elu ei muutu sisukaks iseenesest, inimene ise muudab elu selliseks. Reisil iseendaga olen kogenud , et tegelikult ei ole sa kunagi üksi. Alati oled olemas sina ise ja reisi vältel olen  kohtunud niipaljude toredate ja inspireerivate inimestega. Öeldakse, et Balile tulles kohtud sa just täpselt sellel hetkel sulle vajalike inimestega ja nali naljakas aga mida päev edasi seda enam selle lause paikapidavus minu jaoks tõesemaks sai.  Muidugi ei saa öelda, et siinoldud aja jooksul, hetkel siis veidi rohkem kui nädal ei oleks ma kordagi tundnud igavust või tundnud puudust püsivast seltskonnast aga see kõik on seda sajaprotsendiliselt väärt olnud.Ma tunnen ennast siin rohkem kodus kui seda kohati Eestis olles.
Mõte miks ma tegelikult seda blogi kirjutama hakkasin on julgustada inimesi oma mugavustsoonist välja tulema ja unistusi teoks tegema hakata. Ei ole olemas võimatuid unistusi on vaid piiratud mõtlemine võimalikkusest. If you want something so much, then you`ll find a way do that! You find a way not excuses. Olen ise kogenud oma elus palju kordi, et kui olen midagi väga tahtnud ja need soovid enda jaoks selgelt sõnastanud on need asjad, inimesed, kogemused, reisid minuni ühel või teisel moel tee leidnud. Ja see tunne, mida koged tagasivaadates, et tegelikult ongi kõik läinud nii nagu ma olen salamisi mõelnud ja soovinud. Su unistused ei ole sulle antud lihtsalt niisama, need on teostamiseks ja hirmud on ületamiseks. Minu elus on hästi olulisel kohal reisimine ja paljud mu unistused ja plaanid on sellega seonduvad. Sinu elus võivad olla need hoopis muud asjad aga peamine mõte on üks. Palju kordi olen ise tabanud end sotsiaalmeedias kas siis facebookiks või instagramis vaatamas pilte kuidas keegi kuskil reisib, millistes eksootilistes kohtades käib või on võtnud kätte ja hoopiski eestist ära kolinud kas siis jäädavat või mingiks perioodiks ja tundnud sealjuures heas mõttes kadedust kuidas neil see õnnestunud on või mis nad selleks teinud on. Täna olles teistkorda Balil võin öelda, et mu reis on täpselt selline millisena ma olen seda varasemalt soovinud või näinud kedagi teist sellist elu elamas või kogemas. Ja selleks on vaja võtta vastutus omaenda elu loomise eest just selline nagu sina seda soovid ja teekond algab esimesest kõige väiksemast sammust. Igalühel on oma elu ja tee mida mööda käia. Peaksim vähem keskenudma ja kõrvalt vaatama teiste käekäiku ja jätma kõrvale kuidas on õige ja kuidas peaks ühiskonna silmas olema, mida meilt oodatakse, milliseid ootusi on teised meile ja meie ise endale pannud. Pühendama  kogu selle energia ja ressursi oma elus edasiviivaks jõuks. Uskuda tähendab julgeda. Ja elu algab seal kus lõpeb mugavustsoon :)

Reisiblogi sai veidi teistsugune kui seda algselt mõelnud kirja panna olin aga need mõtted mind antud hetkel kõnetasid ja tundsin, et tahan need edasi anda. Võibolla leiab keegi siit enda jaoks tegutsemistahet ja julget pealehakkamist. Mina olen igatahes tänulik ja iga uus päev on täis uusi võimalusi :)