esmaspäev, 8. mai 2017

Meenutusi Madeiralt

01.05 Iga reis õpetab sulle midagi

Olen lennukis teel Londonist tagasi koju. Reis Madeirale on lõpusirgel. Seekordne reis on suuresti erinenud lihtsalt tavapärasest puhkusereisist. Puhata ja nautida sai muidugi ka ☺ Reis oli kuidagi õpetlik ja mõtlevapanev mitmete erinevate teemade üle elus. Viibisime palju looduses, mägedes ja matkaradadel. Loodus on seal tõesti ilus, lopsakas ja mägede ning orgude vaated võimsad. Palju erinevaid lilli, taimi ja linde. Olin üsna üllatanud kuna sarnaseid vaateid olen oma reisidel Aasias kohanud. Siiski sain aru, et minu süda on ikkagi Aasias, tundsin puudust sellest eksootikast just sealses tähenduses, külalislahkusest ja korrapäratusest nii liikluses kui igapäevaelus. Sealne kliima on samuti kutsuvam sest isegi kui sajab on seal soe ja võimalus ookeani või basseini ujuma minna. Soojalembus lõi välja ☺ Kuigi olen õppinud viimasel ajal ka vihma nautima. Varasemalt ei tahtnud siis ninagi välja pista kui sadas. Nüüd juba naudin ka jalutuskäike kerge vihmaga. Peab paika ütlus : to enjoy the rainbow, first enjoy the rain. Ja siis oskad seda päikest ja sinist taevast isegi veel rohkem hinnata ja see tundub palju erilisem. Siinkohal jäi mulle reisist meelde ja tekitas erilise tunde hetk kus oli vihmane ja udune ning pilves ilm ja võtsime ette jalutuskäigu vaateplatvormile mägedesse kus lootsime siis ilusad vaateid näha. Omamoodi oli see üsna müstiline kuidas need pilved mägedetippe varjasid ja kerget uduvihma tuli. Ühel hetkel seal vaateplatvormil pilti klõpsides ja kividel ronides ütles reisikaaslane, et vaata vikerkaar. Sellel hetkel sai lugu over the rainbow minu jaoks uue tähenduse ☺ See oli üks ilusaid vikerkaari mida ma elus näinid olen ja seista ülevalpool pilvetupsu ja vikerkaart. Awsome ☺ Mõni hetk elus on ilusam kui teine.

Matkamine mägedes ja matkaradadel pani mind looma seoseid looduse ja elu tõdede vahel. Jalutades mööda radu, et jõuda matkaraja lõpppunkti vaatasin ma mitmeid kordi tuldud rajale tagasi ja tunnetasin uuesti seda teekonda, neid tõuse, laskumisi ja ronimist ning vaateid. Ja siin tõdesin, et see on nii lihtne meeldetuletus igapäevaeluks ka, tähtis ei ole ainult kohalejõudmine vaid ka oskus nautida teekonda. Võtta aega tagasivaatamiseks, teha väike paus, et vaadata kus olen nüüd ja suunata pilk kuhu edasi. Läbi elu rutates läheb pool võlust kaduma.

Teine selline inspiratsiooni hetk tabas mind Levada matkarajal kus teekond viis suure koseni. Kokku oli raja pikkus edasi tagasi 20km. See oli üks huvitavamaid radu reisi vältel. Väga palju rohelust, taaskord oli ilm vihane ja pilvine aga see isegi ei seganud ja tegi omamoodi isegi ägedamaks selle matkamise. Tuli läbida paar tunnelit mãgedes, pealambid otsa ees või telefoniga valgust näidates ning teekonnal vulisesid meie kõrval veega täidetud kanalid ehk levadad. Teisel pool oli mäeserv ãäristatud kaitsenööriga ja võimsad ning ahhetama panevad vaated. Mitu korda tõdesin kui võimas on ikka loodus ja kui tilluke inimene seal on. Samuti, et alati ei lähe su päevakava plaanipäraselt ja tuleb teha ümbermängimisi kuna ilma ja loodusjõudude vastu ei saa. See paneb loodust rohkem austama. Mingis mõttes oli reisi jooksul väga ehe näide, et sul võibolla kõik välja mõeldud mis päeval ja mida sa külastama lähed, kuid elu teeb alati omad korrektuurid ja sul ei ole kõige üle kontrolli ja ei peagi olema. Alati läheb tegelikult nii nagu minema peab. Kui me lõpuks koseni jõudsime oli see taaskord üks meeldejääv hetk sest vahepeal muutus teekond juba veidi väsitavaks ja tûkk aega oli rada samasugune. Nautides mônda aega koske ja seda vee jõudu ja ilu hakkasime uuesti sama rada pidi tagasi minema. Ühel hetkel kui vaatasin enda kõrval vulisevat levadat sain järjekordse tõdemuse osaliseks. Nüüd nägime ära kust see levada alguse saab. Ehk sellest samast suurest kosest. Ja nüüd vulises vesi allavoolu. Go with flow. Elus ka ära uju vastuvoolu vaid mine vooluga kaasa. See pani muigama ☺ Igasugu naljakaid ja huvitavaid seoseid ja tähelepanekuid tekkis. Linnulaul mägedes ja värske õhk peale vihma olid samuti niii nauditavad. Ja loodus oli peale vihma veel lopsakam ja rohelisem. Mäletan ühte hetke kui seisin seal mäe äärel, vaatasin neid mägeseid ja pilvi enda all siis järsku märkasin, et minust allpool üks pilvetups oli täpselt ingli kujuga, tiivad ja peakohal justkui rõngas. How mystical is that :P

Mis ma enda kohta tähele panin, et mulle ikka nii sobib see reisimine ja naudin seda tunnet kui saab jälle kohvri võtta, seekord siis ka seljakoti ja asuda seiklema. Naudin isegi lendamist ja lennujaamasid, see on minu jaoks põnev ja üks osa reisimisest. Mööda neid lennujaama koridore minnes tuli mõnus muie näole, et ma olen jälle teel ☺ Sõbranna pani tähele, et niikui ma Tallinna lennujaamast sisse astusin reisi algul oli mul moosivarga nägu peas :D Thats me :P Hetkel tulen hea tundega tagasi, patareid laetud, seigeldud, uued värsked mõtted peas ja ootuses, et Eestis on kevad vahepeal saabunud ☺ Süda on rahul sest teades, et ei jää kauaks paikseks kuna augusti alguses on uus reis ja seekord siis juba Horvaatiasse sõpradega ☺ Ägeeee!



Päikest 🌞






































































































pühapäev, 5. veebruar 2017

Kõnnime seda teed...

It`s perfectly okey to make a day of laziness because you`´re on vacation :)

Kogedes siinsest õnnist rahu ja vaikust ja olemist iseendaga on hakanud kuskilt minu sisemusest erinevad mõtted ja tähelepakenud üles kerkima. Minu oma sisemine tõde ja teadmine. Täna hommikusöögiajal tundsin taaskord mõttetulva, mis vajas kirjapanemist ja haakus eilse blogi postituse teemal seoses unistustega.
Lugesin hiljuti Robin Sharma raamatut " Pühamees, surfar ja tegevjuht". Antud autoril on ilmunud ka raamat " Munk, kes müüs maha oma Ferraari". Ja tema on raamatus öelnud,et  sul on vaja endas üles leida see, kes sa kunagi oled olnud. Jõuda tagasi selle teadmise juurde. Läksin ajas tagasi ja mõtlesin oma lapsepõlve peale ja nende meelistegevuste peale, mida siis teha armastasin. Enim on meelde jäänud kolm lemmik tegevust. Esimest nendest usun, et on enamus väikesi lapsi mänginud. Mängisin alatihti poepidajat. Eriti hästi on meelde jäänud kuidas suviti maal vanaema ja vanaisa juures olles just vanaema mu mängu kaasatud sai. Kuna olin üksik laps, õdesid ega vendasid mul pole, siis alati ei olnud teisi mängukaaslasi ja tuli iseendale tubaseid tegevusi leida vihmase ilmaga. Niikui vanaema köögis süüa tegema hakkas, läks poemängimine lahti, tassisin köögist niipalju kui võimalik toiduaineid ja muid kraami, mida andis vähegi müüa teise tuppa oma poelettidele, mida vanaema siis raha eest ostma pidi tulema :D Oligi esimene klient kohe omast käest võtta :) Poemüüjat minust siiski ei saanud :) Järgnevalt oli minu suureks lemmikuks õpetaja mängimine. Mulle meeldis tunde ette valmistada, teadmisi edasi anda, õpetada, juhendada, koolitada ja küsimustele vastata. Hindeid meeldis ka panna. Alatihti kui emale sõbranna külla saabus, olid nemad kaks mu õpilast. Istusid nagu kaks kukununnut ja läksid mu mänguga kaasa. Vahel oli vaja tunnis korda ka luua kuna kippusid tundi segama ja itsitama :D
Mu kolmandaks lemmik tegevuseks oli reisimine. Kuna olin suviti tihti maal vanaema juures ja kõigil vaheaegadel samuti oli minu jaoks nii omane tihti asjade pakkimine ja sellega kaasnev sõitmine ühest kohast teise, kas siis bussi või rongiga. Ja mulle meeldis see nii väga, et vahepealsel ajal kui päriselt sõitmist kuskile ei olnudki, pakkisin lihtsalt oma asjad kokku ja reisisin ühest toast teise :D
Ja täna hakkasin mõtlema... mängiva lapse silmad säravad.
Need kaks viimast lapsepõlve lemmik tegevust on mind tänases elus kõige rohkem kõnetanud ja leidnud koha mu elus. Tänane töö mida teen haakub suuresti koolitamise, juhendamise, tagasiside andmise ja hindamis protsessiga ning muudatuste läbiviimisega. Igal juhul  näen end ka edaspidi selle valdkonnaga tegelemas. Viimased aastad on lisaks sellele saanud reisimine minu elus asendamatuks. See on andnud mulle vabaduse, laiema silmaringi, avastada uusi kohti, kultuuri,maitseelamusi, olema avatud ja andnud võimaluse kohtuda erinevate inimestega. Samuti andnud julguse ja kindluse, et ma saan hakkama. Kui see pisik sind korra hammustanud on, siis vastuvaktsiini mina enam leidnud pole :) The world has so much offer to you! Kasutan vahepeal ingliskeelseid väljendeid kuna need annavad  mõtte minu jaoks paremini edasi ja igakord ei ole ma  leidnud emakeeles seda õiget lause sõnastust mis  kõlaks sama hästi. Minu suurimaks väljakutseks tulevikus saab olema need kaks omavahel ühendada. Teha tööd, mis võimaldab mul reisida. Senikaua on minu meelest igati õigustatud ütlus : " sa oled praegu oma elus täpselt seal, kus sa olema pead".  Naudi seda!

Oma mõtete kirjapanemine ja jagamine on päris vabastav tegevus ma olen avastanud :)
Tulles tagasi kirjutise juurde, millest sina väikesena unistasid ja mis nendest unistustest tänaseks saanud on ? Hea meelega loeks tagasisidet :)


Katkend raamatust : " Hakka tegelema asjadega, mis varasemalt sinu suure südame täitsid. Ühenduse taasleidmiseks oma südamega,on taas lõkkele puhuda kired, mis on sinus kustunud. Avasta uuesti asjad, mis sind liigutavad ja sulle pisarad silma toovad. Mida sellist tegin ma varem, mis pani mind end hästi tundma? või kui ma ei peaks töötama, kuidas ma siis oma aega veedaks? "

Süda räägib meiega elu vaiksetel hetkedel 💟









Mõtlesin, mis ma mõtlesin aga proovin siis ka kätt blogi kirjutamisel. Sain basseinis merekohina saatel inspiratsiooni. Kohe näha, et vaim puhkab :)
Võtsin ette üksinda reisi kaheks nädalaks Balile ja olen otsuse ja seiksluste üle ülimalt õnnelik. Esimene mõte siinkohal ära kunagi jäta midagi tegemata, mida sa oma südames soovinud oled.Elu ei muutu sisukaks iseenesest, inimene ise muudab elu selliseks. Reisil iseendaga olen kogenud , et tegelikult ei ole sa kunagi üksi. Alati oled olemas sina ise ja reisi vältel olen  kohtunud niipaljude toredate ja inspireerivate inimestega. Öeldakse, et Balile tulles kohtud sa just täpselt sellel hetkel sulle vajalike inimestega ja nali naljakas aga mida päev edasi seda enam selle lause paikapidavus minu jaoks tõesemaks sai.  Muidugi ei saa öelda, et siinoldud aja jooksul, hetkel siis veidi rohkem kui nädal ei oleks ma kordagi tundnud igavust või tundnud puudust püsivast seltskonnast aga see kõik on seda sajaprotsendiliselt väärt olnud.Ma tunnen ennast siin rohkem kodus kui seda kohati Eestis olles.
Mõte miks ma tegelikult seda blogi kirjutama hakkasin on julgustada inimesi oma mugavustsoonist välja tulema ja unistusi teoks tegema hakata. Ei ole olemas võimatuid unistusi on vaid piiratud mõtlemine võimalikkusest. If you want something so much, then you`ll find a way do that! You find a way not excuses. Olen ise kogenud oma elus palju kordi, et kui olen midagi väga tahtnud ja need soovid enda jaoks selgelt sõnastanud on need asjad, inimesed, kogemused, reisid minuni ühel või teisel moel tee leidnud. Ja see tunne, mida koged tagasivaadates, et tegelikult ongi kõik läinud nii nagu ma olen salamisi mõelnud ja soovinud. Su unistused ei ole sulle antud lihtsalt niisama, need on teostamiseks ja hirmud on ületamiseks. Minu elus on hästi olulisel kohal reisimine ja paljud mu unistused ja plaanid on sellega seonduvad. Sinu elus võivad olla need hoopis muud asjad aga peamine mõte on üks. Palju kordi olen ise tabanud end sotsiaalmeedias kas siis facebookiks või instagramis vaatamas pilte kuidas keegi kuskil reisib, millistes eksootilistes kohtades käib või on võtnud kätte ja hoopiski eestist ära kolinud kas siis jäädavat või mingiks perioodiks ja tundnud sealjuures heas mõttes kadedust kuidas neil see õnnestunud on või mis nad selleks teinud on. Täna olles teistkorda Balil võin öelda, et mu reis on täpselt selline millisena ma olen seda varasemalt soovinud või näinud kedagi teist sellist elu elamas või kogemas. Ja selleks on vaja võtta vastutus omaenda elu loomise eest just selline nagu sina seda soovid ja teekond algab esimesest kõige väiksemast sammust. Igalühel on oma elu ja tee mida mööda käia. Peaksim vähem keskenudma ja kõrvalt vaatama teiste käekäiku ja jätma kõrvale kuidas on õige ja kuidas peaks ühiskonna silmas olema, mida meilt oodatakse, milliseid ootusi on teised meile ja meie ise endale pannud. Pühendama  kogu selle energia ja ressursi oma elus edasiviivaks jõuks. Uskuda tähendab julgeda. Ja elu algab seal kus lõpeb mugavustsoon :)

Reisiblogi sai veidi teistsugune kui seda algselt mõelnud kirja panna olin aga need mõtted mind antud hetkel kõnetasid ja tundsin, et tahan need edasi anda. Võibolla leiab keegi siit enda jaoks tegutsemistahet ja julget pealehakkamist. Mina olen igatahes tänulik ja iga uus päev on täis uusi võimalusi :)